Islandist üldiselt

Island on saar keset Atlandi ookeani. Helsingist Reykjaviki on linnulennult 2 451 km ning lennureis kestab 3 tundi ja 10 minutit. Islandile lähim riik on Gröönimaa, kuhu põhjarannikult on 290 km. Lõunapoolseim riik on Šotimaa, milleni on 800 km, ning idapoolseim Norra, 970 km.

Islandi pindala on 103 000 km², mis on vähem kui kolmandik Soome pindalast. Kogu maa-alast moodustavad ülesharitud põllumaad 1%, karjamaad 20%, laavaga on kaetud 11% maast ja jääliustikega 12%, järved moodustavad 3% ning ülejäänud osal laiub tühermaa.

Islandi pealinn on Reykjavík, kus elab enam kui 105 000 elanikku. Reykjavik ja selle lähilinnad Mosfellsbær, Kópavogur, Garðarbær, Seltjarnarnes ja Hafnarfjörður moodustavad tihedalt asustatud piirkonna umbes 175 000 elanikuga. Pea 60% islandlastest elab pealinna piirkonnas. Teised suured keskused on põhjas asuv Akureyri (15 015; 1997), Reykjavikist 50 km kaugusel olev Keflavík (7 629; 1997) ja Vestmanni saared lõunarannikul (4 749; 1997). Keflavíki lennuväljale maanduvad ka kõik saabuvad lennukid.

Islandi kõrgeim mägi kõrgub 2 119 m merepinnast. Jääliustik Vatnajökull (8 300 km²) on ühtlasti Islandi kui ka Euroopa suurim. Pingvallvatn (83,7 km²), mis on 12 korda väiksem kui Päijanne, on suurim looduslik järv. Tuntuim järv on siiski  Mývatn, mis on maailmakuulus oma linnustiku poolest. Samas võib tuntust ehk seletada ka uskumatult suurearvuliste sääseparvedega – Mývatn tähendabki tõlkes Sääsejärve.

Islandi pikim jõigi on Þjórsá  jõgi, kokku 237 km. Suurim kosk on Dettifoss Põhja-Islandil, läbi mille voolab 200 000 liitrit vett sekundis.

Islandi rahaühikuks on kroon (kròna), mille väärtus on umbes 2 Eesti krooni.

Island asustati 870. aastal. Suurem osa ümberasujaist saabus Norra läänerannikult. Islandi rahva sünniajalugu on üsna täpne, kuna aastatel 1100–1200 kirjutatud raamatud jutustavad saare asustamisest, seal valitsevaist seadustest ja inimeste elust tuhat aastat tagasi. Sel ajal kirjutati vasikanahkadele. Kuulsaim muinasaja kirjanik on Snorri Sturluson.

Island oli iseseisev riik aastatel 900–1262, seejärel langes ta Norra alluvusse ning hiljem koos Norraga Taani võimu alla. Aastal 1904 saavutati autonoomia, 1918 moodustati oma riik, mida valitses  taanlastega ühine kuningas. 17. juunil 1944 kuulutati välja iseseisvus ja valiti esimene president. Seepärast tähistataksegi Islandi rahvuspüha 17. juunil.

Tänapäeval on Island vabariik. Alting (Alþing) on rahvasaadikute institutsioon, kuhu kuulub 63 esindajat. President on Ólafur Ragnar Grímsson, kes valiti ametisse 1996. aastal. Tema eelkäija Vigdís Finnbogadóttir oli maailma esimene demokraatlikult valitud naispresident. Ta juhtis riiki 16 aastat. Ühe ametiaja pikkuseks on neli aastat. Presidendi ametikodu nimetatakse Bessastaðuriks.

Island on Põhjamaade Nõukogu liige, lisaks kuulub ta ÜRO-sse, EEA-sse ning NATO-sse, kuid ei kuulu Euroopa Liitu.

Majandus

Islandi tähtsaimaks majandusalaks on kalandus, mis moodustab suurima osa riigitulust. Kalatööstuses töötab vaid 10% islandlastest, kuna püügialused on modernsed ning hästi varustatud. 70% elanikest teenib elatist teenindussfääris. Peamiseks tegevusvaldkonnaks on üha kasvav turism. Oluliseks turismiatraktsiooniks on kauni maa omapärased loodusnähtused. Paljud islandlased on spetsialiseerunud andmetöötlusele ja suurenemas on programmieksport. Sellest tunduvalt tähtsam on siiski rasketööstus, mille märkimisväärseim väljaminekuartikkel on energiat nõudev alumiiniumi tootmine. See on Islandile tulus, kuna energia on Islandil odav.

Põlluharimine on tähtis eelkõige kodumaiste toiduainete toodangus. Lambaliha jätkub ka ekspordiks. Kõik muud tooted jäävad enamjaolt siseriiklikuks tarbimiseks. Köögivilju eksporditakse Gröönimaale ja Fääri saartele. Talupidajad on viimastel aastatel sunnitud otsima muid kõrvaltegevusalasid, nagu näiteks naaritsa ja rebase karusnahakasvatus ning turismitalundus. Mõnes kohas pakutakse ka hobusega jahiretke (safarit).

Islandlaste elatustase on kõrge ja tööpuudus väga väike, vaid 4%.

Kultuur

Islandlaste kultuurielu on mitmekesine. Vabal ajal käiakse teatris, kinos, raamatukogus ja kunstinäitustel.

Islandlased kirjutavad palju raamatuid ning mitmed autorid on tuntud ka väljaspool oma kodumaad. Sajandi tähtsaimate kirjanike hulka kuulub Nobeli preemia pälvinud Halldòr Kiljan Laxness (1902–1998). Paljude autorite teoseid on tõlgitud soome keelde. Enim tuntud on Vìgdìs Grìmsdóttir, Eìnar Kàrason, Einar Màr Guðmundsson ja Steinunn Sigurdardòttir.

Islandlaste seas on laialt levinud muusikaharrastus ning paljud on omandanud muusikalise hariduse.  Peaaegu igaüks laulab kooris. Hetke kuulsaim islandi lauljatar on Björk.

Keel

Riigikeeleks on islandi keel. 1998. aasta sügisest on koolis esimeseks kohustuslikuks võõrkeeleks inglise keel, mida kõneldakse meelsasti. Teiseks võõrkeeleks on tavaliselt taani keel, mida kohalikud räägivad islandipärase hääldusega ning on seetõttu põhjamaalastele paremini mõistetav.

Islandi keeles on 9 kirjatähte, mis puuduvad soome tähestikust Àà (au), Ðð (heliline hammashäälik, vt inglise keele th sõna sees), Èè (je), Ìì (terav i), Òc (ou), Ùù (uu), Ýý (terav i), Þþ (helitu hammashäälik vt inglise keele th sõna alguses), Æ, æ (ai).

Konsonandid ll ja rl hääldatakse sageli dl, aga nn ja nr mõnikord nagu dn: brùnn ehk pruun öeldakse brudn. Soomlased õpivad islandi keele häälduse üsna ruttu. Käänded on nagu soome keeleski. Ehkki tegemist on eri keelkondadega, soome keel kuulub soome-ugri ja islandi keel indoeuroopa keelkonda.

Mõned islandikeelsed väljendid:

Gòdan daginn! (gouthan daijinn) - Tere päevast! Tere!

Gjördu svo vel! (gjörthü svo vel) – Palun! Ole lahke!

Takk fyrir! (tahk fiirir) - Tänan!

Èg skil ekki ìslensku (Jie skiil ehkji iislenskü) - Ma ei oska islandi keelt.

Èg er frà Eistlandi (Jie er frau Eistlandi) - Ma olen Eestist.

Hùn vill fara til Eistlands (Hun vidl faara til Eistlands) - Ta tahab reisida Eestisse.

Telefoniraamatus on inimesed tähestikulises järjekorras eesnime järgi, sest see on ametlik nimi. Perekonnanimi viitab isale. Kristin Einarsdòttir on Kristin Einari tütar ja Pàll Einarsson on Pàll Einari poeg. Mõnigad vanad perekonnanimed on endiselt kasutusel, kuid tänapäeval nõuab seadus, et inimesed moodustaksid oma nime isa või ema nimest.

Koolitus

Kooliskäimist alustatakse kuuendast eluaastast, enne seda on võimalus käia vabatahtlikult eelkoolis. Põhikool kestab 10 aastat. Õppeaasta jaguneb kevad- ja sügissemestriks. Õppetöö algab 1. septembril ja lõppeb maikuus. Kuna Islandil on vähe asustatud piirkondi, peavad paljud lapsed elama ühiselamutes või sõitma pikki vahemaid bussiga.

Pärast lõpetamist võib jätkata õpinguid gümnaasiumis või kutsekoolis, mille lõpetanutel on võimalus jätkata õpinguid ülikoolis. Kutseoskusi saab omandada tehnikumis ja mere-, kalatööstus-, põllumajandus- või kunstikoolis. Ka meditsiinilist haridust on võimalik kodumaal omandada. Ametit õpitakse 3–4 aastat. Peale selle on ameteid, mida tuleb omandada välismaal.

Islandil on 3 kõrgkooli: Reykjavíki ülikool, Akureyri ülikool ja Pedagoogiline kõrgkool. Aastal 1999 alustas tegevust kunstikõrgkool.

Sport

Populaarsemad meeskonnaspordialad on jalgpall ja käsipall. Suurem osa kodanikest harrastab ujumist, tänu kuumale veele on ujulaid peaaegu igas linnas. Teised soositud spordialad on veel ratsutamine, matkamine ja golf. Islandlased harrastavad ka mälumänge ja on kirglikud malemängijad. Rahvusvahelisi malesuurmeistreid on koguni kuus.

LOODUS

Vulkaanid ja geisrid

Island asetseb mandritevahelistes liitekohas, mis tekkis 14–16 miljoni aastat tagasi vulkaanipursete tagajärjel. Liitekoha vulkaanid on endiselt aktiivsed. Islandi maapind on kohati vaid mõne kilomeetri paksune ning selle all olevad magmakolded soojendavad nii ülalpool olevat laavat kui ka põhjavett.

Islandil on rikkalikult kuuma vett, millega köetakse 85% majadest. Samal viisil soojendatakse ka kasvuhooneid. Kuuma vett kasutatakse ka ujulates. Islandil on ühtekokku 800 kuumaveeallikat, millest mõned asuvad isegi maapinnal. Nende veetemperatuur on umbes 70° C.

Maa suurim kuumaveeallikas Deildartunguhver toodab rohkem kui 150 liitrit keevat vett sekundis. Purskavatest geisritest suurim on Haukadalurissas, Lõuna-Islandil asetsev Geysir, mille nimest ongi tulnud ühine nimetus kõigile maailmas purskavatele kuumaveeallikatele. Selle vesi purskas omal ajal 60 m kõrgusele. Tänapäeval kahjuks Geysir enam ei tegutse. Selle asemel asetsev Strokkur on praegusel ajal Geyserit ümbritsevate kuumaveeallikate alal kõige aktiivsem geiser, mis purskab vett mõneminutiliste vahedega.

Islandi maapind on maailma kõige vulkaanilisem. Peale maa asustamist teatakse 150 väljapurskest, mis on aset leidnud iga viie aasta tagant. Tuntuim vulkaan Hekla on pursanud pärast 1104. aastat 18 korda, seda teinekord loodusele väga hävitavate tagajärgedega. Hekla on jätkuvalt aktiivne ning purskas viimati 1991. aastal.

Sagedased vulkaanipursked on islandlastele traagilised sündmused, kuid nendest on abi teaduslikes uurimustes. Surtsey on Vestmanni saarestikul lõunapoolsel osal asetsev saar, mis tekkis 1960. aastal kaheaastase veealuse vulkaanipurske tagajärjel. Teadlastel on võimalus saarel jälgida, kuidas taimestik ja linnustik moodustuvad täiesti uuel maa-alal.

1973. aastal toimus vulkaanipurse Heimaeyl Vestmanni saarestikus. Suur osa saarest kattus laava ja tuhaga. Heimaey sadam suudeti aga päästa. Laavavool peatati, sest sinna juhiti sadu tuhandeid liitreid külma merevett. Maasisemus Heimaeyl on endiselt kuum ning maa-aluse torustiku kaudu juhitud külm merevesi saab sel meetodil kütta maju tulise veega.

Viimane suur vulkaanipurse toimus 1996. aasta sügisel Vatnajökulli jääliustiku all, pannes suured liustikualad sulama. Tekkinud tulvad viisid kaasa vett, jääd ja maamasse. Tulva võimsust näitab fakt, et ümber Islandi kulgev tee oli 17 km pikkuselt läbipääsmatu ning tulvavesi lõhkus täielikult  ka tähtsa silla. 1998. detsembris oli samas kohas väiksem vulkaanipurse, kuid õnneks seekord ilma traagilisemate tagajärgedeta.

Jääliustikud

Islandi tulise sisemuse kõrval on Islandil tohutuid jääliustikke, mis katavad 11,5% maa pindalast, umbes 11 800 km². Viimaste aastate jooksul on need ilmastiku soojenemise tõttu õhenenud. Vatnajökull Lõuna-Islandil on Euroopa kõige suurem terviklik jääliustik. Selle paksus on umbes kilomeeter ja pindala 8 300 km². Teised suured jääliustikud on Langjökull (1 025 km²) ja Hofsökull (990 km²), mõlemad astesevad maa kõrgendikul, Mýrdasjökull (700 km²) lõunas ja Drangajölull (200 km²) loodes. Snæfellsnesil astsev Snæfellsjökull on selge ilmaga nähtav ka Reykjavíkist.

Ilmastik

Islandi ilmastik on aastaringselt soe tänu Golfi hoovusele. Temperatuur langeb Lõuna-Islandil talvel kõige rohkem umbes -10º C ja Põhja-Islandil umbes -15º C. Suvel seevastu on temperatuur kuni +23º C lõunas ja +24,5º C  põhjas.

Taimestik

Veerand Islandi pindalast on kaetud taimestikuga. Vulkaanipursete, meretuulte ning lammaste tõttu on Islandi loodus karge ja kasin. Erosioon on võimas, selle vastu võitleb looduskaitse. Islandil kasvanud rikkalikud metsad on maha raiutud, uued aga ei ole saanud asemele kasvada kliima külmenemise tõttu. Maa meeldib siiski arvukatele taimeliikidele, mida leidub metsikus looduses sadu. Rohkesti on madalakasvulisi arktiliste alade lilli ja rohttaimi, sammalt, vaevakaski ning marju. Sitkeid lillemättaid kohtab liivaste kõnnumaade ja laavaväljade keskel. Sammal ja vaevakased katavad sageli vana laava, pehmendades muidu nii viljatut loodust.

Loomastik

Maismaal elavad imetajad

Islandi asustamise ajal ei elanud maal muid imetajaid peale polaarrebaste. Rebased on praegugi levinud, põhjustades lambakarjadele jäkuvalt kahju.

Inimestega koos tulid saarele rotid ja hiired. 1700. aasta lõpul jõudisd saarele põhjapõdrad Norrast, kelle järglased elavad tänapäevalgi Ida-Islandi kõrgendikel. 1930. aastal alustati naaritsakasvandusega. Vabalt looduses elavad isendid tekitavad kahju nii lindudele kui ka  siseveekaladele.

Mereimetajad

Islandi vetes elab 17 erinevat vaalaliiki ja mitmeid hülgeliike. Kuni aastani 1986 toimus korralik vaalapüük. Praegu ei ole vaalad enam hävinemisohus. Hülgeid kütitakse nende naha pärast kindlal jahihooajal.

Koduloomad

Levinumad koduloomad on veised, lambad ja hobused. Lisaks neile peetakse maal lehmi, sigu, kitsi, kasse, koeri, parte, kanu, kalkuneid ja tuvisid.

Linnud

Island on Euroopa tähtsaim vee- ja merelindude pesitsemisala. Suurim osa neist pesitseb Mývatni  järve ümbruses Põhja-Islandil, nende seas ka kõik Islandil elunevad metspardi liigid. Ranniku järsud kaljuseinad on justkui loodud merelindude ühiseks elukohaks. Seal võib muuhulgas leida ka veetlevat kirjunokalist lunni. Merelinde ja nende mune on inimesed läbi aegade ikka toiduks tarvitanud.

Linnukolooniast leiab umbes 300 eri liiki lindu, kellest 73 pesitseb seal regulaarselt. Mõned linnud kasutavad saart rändamise ajal puhkepaigana. 30 rändlinnu liiki veedab talve või suve Islandil. Tavalised kodumaised linnud on mere- ja veelinnud ning kurvitsalised.

Röövlinnu liikidest on Islandil jahikull, keda peeti varem väga väärtuslikuks ja müüdi erinevatesse Euroopa paikadesse ning Kesk-Ida maadesse. Nii jahikull kui ka haruldaseks jäänud tohutu suur merikotkas on praeguseks looduskaitse all. Hahk on tavaline, tema sulgi kogutakse rõivatööstuse jaoks, kuid ka tema on looduskaitse all.

Kalad

Sisevetes leidub lõhet, viker- ja jõeforelle. Ülejäänud kaks kalaliiki on angerjas ja suur ogalik. Mõlemad on merekalad, kes on kohanenud magevee tingimustega.

Planktonirohkus Islandi merevetes katab merekalade toidulaua. Soolaveekalu on pea 150 eri liiki, nendest 66 liigub pidevalt Islandi vetes. Tähtsamad süvamerekalad, kes moodustavad kalatööstuse põhiosa, on tursk ja saida. Pinnaveekaladest on tähtsaim heeringas. Olulisemad koorikloomad ja karpkalad on vähid, jõekarbid, merevähid ja islandi austrid.

Islandi hobune

Islandi hobuse ajalugu ulatub 800 aasta taha, mil sisserändajad tõid koos muude koduloomadega kaasa hobuse. Umbes 1 000 aastat tagasi on ajalooallikates juttu Põhja-Euroopas hobuse tõust nimega Equus-Scandinavicus. Tema järglased, kes on säilitanud oma tõupuhtuse tänu maa geograafilisele asukohale, elavad endiselt Islandil. See hobune on tänapäeval ainulaadne. Talle on omane eriline samm, islandi keeles 'tölt'. Sellist sammu ei ole ühelgi teisel hobuseliigil peale islandi hobuse ning see muudab ratsutamise iseäranis meeldivaks.

Hobuseid kasutatakse jätkuvalt lammaste karjatamisel, kuna karjamaad on läbipääsmatute kauguste taga. Ka turismile on islandi hobuse head ratsutamisomadused tulnud vaid kasuks.

Hobused kuuluvad tähtsa osana Islandi looduse juurde. Maapiirkondades on nad vabalt hulgakesi karjamaadel koos. Vaid talveperioodil tuuakse nad inimasustuste lähedusse.



Inspired by Iceland